Alltoodud põhimõtete avaldamine on nõutud Euroopa Liidu regulatsiooni 1228/2003 artikkel 5 p. 2 alusel. Regulatsiooni ametlikus eestikeelses tõlkes on nimetatud põhimõtete kohta kasutatud terminit „Üldine kava kogu edastamisvõimsuse ja võrgu läbilaskepiiri arvutamiseks võrgu elektriliste ja füüsikaliste näitajate põhjal.“

Põhimõtted on heaks kiidetud 13.08.2009 Konkurentsiameti otsusega nr 7.1-1/09-0612-002.

 Ülekandevõimsused leitakse järgmiste etappidena:

1. Bruto ülekandevõimsus (inglise keeles Total Transfer Capacity e. TTC) leitakse lähtuvalt võrgu tehnilistest parameetritest, arvestades võrgueeskirjas toodud töökindluse nõuetega (VE §3, §6, §10, §11, §12, §13 jt). Nimetatud nõuetest on olulisemad nn N-1 ja N-2 kriteeriumid. Nende kohaselt tuleb edastamisvõimsuse arvutamisel arvestada vastavalt ühe või kahe kõige rohkem mõju avaldava elektrisüsteemi elemendi väljalülitumise võimalusega. Seejärel leitakse maksimaalne ülekandevõimsus, mille korral ei ületata liinide termilist läbilaskevõimet ega ohustata süsteemi staatilist ega dünaamilist stabiilsust.

2. Ülekandevõimsuse varu (inglise keeles Transmission Reliability Margin e. TRM) leitakse, arvestades ettenägematuid asjaolusid nagu planeerimatud ringvoolud, mõõtesüsteemi mõõtevead ning avariilised süsteemihaldurite vahelised tarned. Varu leidmisel on oluline naabersüsteemide süsteemihalduritelt saadav info ning eelnev planeerimise kogemus. Konkreetsed ülekandevaru suurused lepitakse eelnevat arvestades kokku igapäevaselt naabersüsteemide süsteemihalduritega.

3. Bruto ülekandevõimsusest lahutatakse ülekandevõimsuse varu, mille tulemusena saadakse neto ülekandevõimsus (inglise keeles Net Transmission Capacity e. NTC). Neto ülekandevõimsus on see võimsus, mis antakse turuosaliste käsutusse piiriüleseks energiakaubanduseks.