Elektrisüsteemides võib eristada süsteemidevahelisi võrke, ülekandevõrke ja jaotusvõrke.

Süsteemivõrgu ülesandeks on suuremate elektrijaamade ning tarbimiskeskuste ühendamine. Ülekandevõrgu põhifunktsiooniks on suurte elektrienergiakoguste edastamine elektrijaamadest tarbimispiirkondadesse. Tavaliselt ei ole need funktsioonid rangelt eristatavad.

Eesti 330 kV elektrivõrk täidab eelkõige süsteemivõrgu rolli, ühendades Narva elektrijaamad ja 330 kV sõlmalajaamad ühtseks elektrisüsteemiks, mis on omakorda ühendatud Venemaa ja Läti elektrisüsteemidega. Samas on 330 kV elektrivõrgul Eestis ka ülekandevõrgu funktsioon, edastades suuri energiakoguseid tarbimiskeskustesse.

Eestil on praegusel hetkel viis 330 kV välisühendust – kolm Venemaaga ja kaks Lätiga. Realiseerunud on ka Eesti ja Soome vaheline alalisvoolu merekaabel Estlink.

Tootmine Eesti elektrisüsteemis

Võib eeldada, et põhiline tootmine jääb ka tulevikus Narva piirkonda, kus toimub elektrijaamade osaline renoveerimine plokkide kaupa. Koormustsentritesse on otstarbekas gaasiturbiinide või kombitsükliga gaasiturbiinagregaatide ehitamine, mis kataksid energiasüsteemi koormustippe ja kuumreservi vajadust.

Peale 1990. aastate järsku koormuste langust on alates 2000. aastast toimunud nende ümberpaiknemine ja kasv. Viimase 10 aasta maksimumkoormus oli 2006.aastal 20. jaanuaril kell 18:00, mil mõõdeti koormuseks 1555 MW, sellest Tallinnas ja Harjumaal ligi 670 MW. Tulevikus on vastavalt tarbimisprognoosile oodata Eestis mõõdukat koormuste kasvu (2-4% aastas), kusjuures kiirem kasv toimub Tallinna piirkonnas.

Eesti elektrisüsteemi suurimaks omapäraks ongi fakt, et enamik genereerivatest võimsustest on välja arendatud Narva piirkonnas, kuid tarbimiskeskused on välja kujunenud Eesti teistes piirkondades (põhilised koormustsentrid on Tallinnas, Tartus ja Pärnus ning nende ümbruses).

Tulenevalt sellest on Eesti 330 kV elektrivõrk välja arendatud kahel põhisuunal:

• ida-lääne (ehk Narva-Tallinn) suund – Põhja ja Lääne-Eesti piirkondade toiteks,
• põhja-lõuna ( ehk Narva – Tartu) suund – Venemaa ja Läti vaheliseks transiitühenduseks ja Lõuna-Eesti piirkondade põhitoiteks.

Põhiprobleemiks on kujunenud 330 kV võrgus ida-lääne suunalise ülekandevõimsuse (kaks 330 kV ja kaks 220 kV õhuliini) ammendumine seoses Tallinna piirkonna suure tarbimise kasvu ja Eesti-Soome alalisvoolu merekaabli rajamisega. Ainult sisemaist tarbimist arvestades  ammendub olemasoleva Narva-Tallinn suunalise ülekandevõrgu läbilaskevõime 2008. aastaks. Vajaliku läbilaskevõime ja varustuskindluse tagamiseks on planeeritud uue 330 kV õhuliini rajamine Narvast – Tallinnasse (2005-2007 aastal).

Teine suurem probleem on põhja-lõuna ja ida-lääne suunaliste 330 kV võrguosade väga nõrk omavaheline seotus. Süsteemi varustuskindluse seisukohalt ei ole soovitav, et mõlemad suunad algavad samast alguspunktist (Narvast), kuid teistes otstes (Tallinnas, Tartus ja Pärnus) on nende omavahelisteks sidemeteks vaid piirkonna sisesteks vajadusteks rajatud 110 kV elektriliinid.

Probleemi lahendamiseks on uuritud erinevate täiendavate ühenduste loomisi “Eesti 110…330 kV elektrivõrgu arengukavas”, mis valmis 2004 aastal. Vastavalt nimetatud tööle on vajalik ehitada Tartu-Sindi-Harku 330 kV õhuliin, mis suurendab elektrivõrgu läbilaskevõimet ning parandab Tallinna, Pärnu ja Tartu elektrivarustuse töökindlust.