Intervjuu Postimehes 18.01.2025

 

Kolme nädala pärast, veebruari teisel laupäeval kell kaheksa hommikul lülitab Leedu põhivõrk välja esimese Königsbergi, praeguse nimega Kaliningradi viiva elektriliini.

Seejärel teise, mille järel Venemaa enklaav Poola ja Leedu külje all peab elektriga varustamisega ise hakkama saama. Pärast seda riburada pidi ülejäänud seitse liini, mis Balti riike Valgevene ja Venemaa elektrivõrguga seovad. Viimasena nihutavad Eleringi töötajad lülitit Narvas. 8. veebruari hommikul kell üheksa peaks elektronide liikumine üle kahe maailma piiri katkema.

Desünkroniseerimise ehk Venemaast lahti ühendamise pärast pole vaja osta küünlaid, gaasipliiti ega generaatorit. Küll aga võiks need majapidamises olla teistel põhjustel. Elekter võib ära minna suurte tormide pärast, kliima soojeneb ja sajud lähevad aina hullemaks. Teine oht on rohelised mehikesed ehk peenemas keeles hübriidsõda. Me ei tea, mis on järgmine sihtmärk ning elektrivõrgu kaudu on kõige lihtsam Eestit haavata. «Suure tõenäosusega läheb generaatorit vaja lumetormiga. Kas sünkroniseerime või mitte, selleks ei ole genekat vaja, ikka siis, kui kohalik elektriliin on katki,» ütles Eesti põhivõrgu Eleringi juht Kalle Kilk.

Tähtis nõuanne või isegi palve veebruari teisel nädalavahetusel on, et kõik majapidamised tarvitaks elektrit nii nagu tavaliselt.

Teine tähtis nõuanne või isegi palve veebruari teisel nädalavahetusel on, et kõik majapidamised tarvitaks elektrit nii, nagu tavaliselt. Kõige hullem on see, kui hirmu pärast elektriseadmed võrgust lahti ühendatakse. «Mida normaalsemalt ja ette ennustatavamalt inimesed ja ettevõtted käituvad, seda lihtsam on elektrivõrku juhtida,» kinnitas Kilk. «Elektrivõrgu juhtimine käib prognoosi järgi. Ennustame, kui palju on tarbimist, et samal ajal oleks nii palju ka tootmist.»

Pinget jagub

Balti riikide elektrivõrgu ühendamine Poola kaudu Kesk-Euroopaga pole ainult tehniline ülesanne. Pinge on suur, sest kui Eesti, Läti ja Leedu elektrikud peaksid ebaõnnestuma ega suuda hoida hea kvaliteediga elektrivarustust, tähendab see ka poliitilist läbikukkumist. Nii Eesti, Läti kui ka Leedu on võtnud Euroopa Komisjonilt sadadesse miljonitesse eurodesse küündivat abiraha ning lubanud, et saavad nabanööri läbilõikamise järel iseseisvalt hakkama.

Kuna Eesti põhivõrk katsetas iseseisva elektrivõrguna hakkama saamist viimati ligi 16 aastat tagasi, ei tea keegi, kas paberil hästi töötav süsteem ka päriselus toimib. Cooki saarte lipuga tanker lisas pinget, sest ankruga katki küntud elektrikaabel Estlink 2 pidi 8. ja 9. veebruaril Eesti elektrivõrgu sagedust toetama. Kusjuures kõige tähtsam ei olegi, kas elekter on olemas. Kõige olulisem on see, kas sagedus on õige, kas on piisavalt inertsi ja veel terve hulk teisi tehnilisi näitajaid, mis tagavad kvaliteetse elektrivarustuse.

Kõige hullem on see, et Balti riigid sõltuvad Põhjamaade merekaableist. Praeguse prognoosi järgi pole kolmes riigis piisavalt elektrijaamu, et talvel tuuletu pakaseajaga Soomest-Rootsist tuleva vooluta hakkama saada. Halvemal juhul tuleb tööstused seisma jätta, et kodud ja asutused vooluta ei jääks. Aga igaks juhuks lisan, et see on kõige hullem riskistsenaarium.

Kas Elering on sabotaaživõimalusega arvestanud? «Jah, muidugi. Oleme alajaamade ja muude objektide valvet tugevdanud, sest meid ümbritsev julgeolekukeskkond jääb püsima veel pikaks ajaks, see ei piirdu ainult talvega,» ütles Kilk.

Maismaal on väga tähtis valvata Eesti-Läti piiril kolme elektriliini. Väga suurt lõhkelaengut pole rohelisel mehikesel vaja, et mast kukuks. «Meil on plaanis neid jälgida, et aru saada, mis nende ümber toimub.»

Elektrivõrgu olulisi sõlmpunkte on ehitatud kindlamaks, lisatud valvesüsteeme. «Hiljuti moodustasime oma turvameeskonna, aga kasutame ka valvefirmasid. Meie turvameeskond monitoorib ja sõnastab põhimõtted, mille järgi valvefirmad tegutsevad. Mõned objektid on lühema reageerimisajaga, mõned pikemaga,» rääkis Kilk.

Kui vaja, siis Kaitseliit kaitseb meie taristut. Oleme nendega juba läbi viinud oluliste elektriliinide turvamise õppusi.

Eesti põhivõrgu Eleringi juht Kalle Kilk

«Kaitseliiduga sõlmisime koostöökokkuleppe. Kui vaja, siis Kaitseliit kaitseb meie taristut. Oleme nendega juba läbi viinud oluliste elektriliinide turvamise õppusi. Kaitseliidu ülesanne on ohu korral kohe reageerida. Kui ohutase tõuseb – natuke nüüd liialdan – võib lõpuks olla nii, et iga masti juures on püssiga mees,» ütles Kilk. «Praegu ei ole seda vaja, aga ohuolukorras miks mitte.»

Eleringil on valmis ka parandusvahendid. «Neid nimetatakse emergency restoration system’iks, mis kiiresti pannakse viga saanud masti kõrvale. Kui lõhkelaeng teeb oma paugu ära, siis mõne päevaga suudame sama liini töösse saada,» märkis Kilk.

Pärast Venemaa küljest lahti ühendamist peavad baltlased kuni pühapäeva õhtuni iseseisvalt hakkama saama. Seda nimetatakse saartalituskatseks, mille eesmärk on Euroopale näidata, et Eesti, Läti ja Leedu elektrivõrgud on töökorras.

Loe edasi Postimehest

Arvamusartikkel Maalehes 20.06.2024

Eesti ja teised Balti riigid ühendavad järgmise aasta veebruaris end lahti Venemaa elektrisüsteemist ja liituvad Mandri-Euroopa süsteemi ja sagedusalaga. See on Eesti taasiseseisvumisaja suurim muutus energeetikas. Energeetikas on selle tähendus võrreldav Eesti liitumisega Euroopa Liidu ja NATOga. Nagu ikka, kaasneb iseseisvusega vastutus ja sellel on hind. 

Liitudes Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga vähendame geopoliitilisi riske ja muudame end täielikult sõltumatuks Venemaast, millel on siiani teatud võimalused meie elektrivõrgu ja -turu mõjutamiseks. Võib öelda, et saavutame sellega energeetikas iseseisvuse. Samas liitume oma elektrivõrguga Euroopa riikidega, kellega jagame samu väärtusi. Sarnase muudatuse tegid mitmed Ida-Euroopa riigid läbi juba aastaid tagasi. Kahe aasta eest tegi sama ka Venemaa rünnaku alla sattunud Ukraina, võimaldades seeläbi sõjaolukorras tagada oma rahvale elektrivarustus. 

Oleme Venemaa elektrivõrgust lahkumist ette valmistanud juba aastakümneid, eriti intensiivselt alates 2018.-2019. aastast alates. Oleme teinud märgatavaid investeeringuid oma elektrivõrgu tugevdamiseks, kaasates selleks sadu miljoneid Euroopa Liidu vahendeid.  

Lisaks raua ja betooni (elektri kõrgepingeliinid ja kompensaatorjaamad) investeeringutele peame Vene süsteemist lahkumise järel võtma täieliku kontrolli süsteemi juhtimise üle, sh sageduse juhtimise üle. Teatavasti peab elektrisüsteemis tarbimine olema igal hetkel võrdne tootmisega. Vastasel korral läheb sagedus paigast ja elektriseadmed võivad seiskuda. Halvemal juhul võib kogu süsteem kustuda. 

Sünkroniseerimise projektiga tabame „kaks kärbest ühe hoobiga“. Täielik kontroll süsteemi üle ja süsteemi paindlikkus ja kerksus on väga vajalikud ka taastuvenergia osakaalu kasvatamiseks elektrisüsteemis.  

 

Energiaiseseisvus vajab süsteemi tasakaalus hoidmiseks sagedusreserve  

Elektrisüsteemi sagedus tuleb hoida 50 Hz lähedal, vastasel juhul lakkavad elektriseadmed toimimast ja halvimal juhul võib elektrisüsteem kustuda. Sagedus muutub, kui elektritootmine ja tarbimine pole võrdsed ehk elektrisüsteem ei ole tasakaalus. Kui tarbimine on suurem, siis sagedus langeb, kui tootmine on suurem, siis sagedus tõuseb. Samuti juhtub süsteemis avariisid, näiteks  lülitub ootamatult välja elektrijaam või ka suurtarbimine või välisühendus. Kui turuosalised ei suuda oma portfellide tasakaalu tagada, siis aitab seda teha süsteemihaldur ehk Elering, kelle roll on tagada süsteemi kui terviku toimimine. 

Ajalooliselt on elektrisüsteem üles ehitatud juhitavatele tootmisvõimsustele, mida juhiti selle alusel, kui palju tarbimist prognoositi. Tulenevalt üha suurenevast taastuvenergia ehk ilmastikust sõltuvast tootmise osakaalust peab lisaks tarbimisele prognoosima ka elektri tootmist. See muudab elektrisüsteemi juhtimise keerulisemaks ja vaja läheb suuremas mahus kiiresti reguleeritavaid reserve.  

Sagedusreservide pakkumiseks luuakse uued turud, mis annavad tootmisvarade ja salvestite omanikele võimaluse uut sorti teenuste pakkumiseks ja parandavad seega majanduskeskkonda, andes lisaks uutele tulijatele investeerimiskindluse.  

 

Energiajulgeolekul on hind  

Energiajulgeolek on Eestile väga oluline strateegiline eesmärk. Oleme Balti riikidega juba üle 30 aasta osa Lääne-Euroopast ja on igati loogiline, et ka elektrisüsteem on osa Mandri-Euroopa sagedusalast. Nii vähenevad elektrisüsteemi juhtimisega seotud riskid ja paraneb Eesti inimeste ja ettevõtete energiaturvalisus. Samas tuleb mõista, et süsteemijuhtimise iseseisvusega kaasneb kulu.  

Seega näeme, et lähiaastatel elektri kogukulud tarbijale tõenäoliselt ei kasva, kuid arve komponentide osakaalud mõnevõrra muutuvad. Elektri börsihinnale prognoositakse langust seoses taastuvenergia osakaalu kasvuga, kuid lisandumas on reservide hankimise ja taastuvenergia kasvuga seoses võrgu ettearendamise kulu, mis praegu arvel veel ei kajastu.  

Enne turu avanemist on reservide võimsustoodete hankimise kulu väga keeruline täpselt hinnata. See sõltub paljudest asjaoludest: kui paljud turuosalised hakkavad aktiivselt reservide võimsusturul osalema, kuidas on nende pakkumised hinnastatud ja millised on hinnad teistel turgudel (päev-ette ja päevasisene turg).  

Sagedusreservide hankimisega seonduvad kulud katavad elektri müüjaid ja tootjaid koondavad bilansihaldurid selleks loodud tariifi kaudu, mis on arvutatud Konkurentsiameti kooskõlastatud metoodika alusel. See, kuidas bilansihaldurid ja elektrimüüjad seda kulu kajastavad elektri lõpptarbijate arvetel, on bilansihaldurite ja müüjate otsustada.  

Esialgsed tariifid bilansihalduritele on avaldatud (5,31 eurot/MWh kohta ehk 0,5 senti/kWh kohta), täpsed tariifid avaldatakse novembris ja hakkavad kehtima 1. veebruarist. Kulu lõpptarbijale võib olla eeldatavalt mõni protsent elektri koguarvest. Vastavalt reeglitele peab Elering olema aastases vaates finantsneutraalne ega teeni ise sagedusreservide tariifilt tulu, vahendades bilansihalduritele reservide kaudu bilansi tagamise teenust, millelt saavad tulu peamiselt Balti elektritootjad. Seega hakkab reservide turu loomine panustama ka sellesse, et meil oleks Eestis ja lähikonnas piisavalt palju elektrijaamasid, mis suudaksid üha kasvavat elektri tarbimist katta. 

  

Arvamusartikkel Postimehes 20.07.2024

Erkki Sapp
Eleringi juhatuse liige

 

Baltimaade elektrisüsteemi lahtiühendamine Venemaa võrgust ja liitumine Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga on viimane oluline samm, millega Eesti suurendab energiasõltumatust agressorriigist, kuid sellega ei lõppe töö varustuskindluse tagamiseks. Julgeolekuolukorrast ja taastuvenergia kasvust tingitud muutused nõuavad uudseid lahendusi ja läbimõeldud investeeringuid. 

Eesti on viimasel kümnendil teinud suuri samme oma energiajulgeoleku suurendamiseks ja enda ühendamiseks sarnase väärtusruumiga Euroopa riikidega. Sellesse kümnendisse on mahtunud teine elektriühendus EstLink 2 Soomega, kolmas elektriühendus Lätiga, Kiisa avariireservelektrijaam, gaasiühendus Balticconnector Soomega. Tõenäoliselt suurim samm teel energiajulgeoleku kasvu suunas on meid ees ootamas järgmise aasta veebruaris, kui pärast aastaid investeeringuid ja pingutusi liitume Mandri-Euroopa sünkroonalaga ning lahkume Venemaa sagedusalast. 

Selle sammuga ei saa aga ajalugu läbi. Oleme küll täna võimelised tootma endale vajaliku elektrienergia, kuid tulenevalt selle kõrgest hinnast on täna soodsam importida. Seetõttu oleme riigina võtnud endale eesmärgi saada elektrienergia importijast taaskord elektrienergia eksportijaks, seda läbi ambitsioonika taastuvenergia arendamise. Ise elektrienergia tootmine on järjekordne samm energiajulgeoleku suunas.  

 

Kas kliimaneutraalne varustuskindlus on võimalik? 

Sageli arutletakse, kas taastuvenergiapõhine elektrisüsteem saab ikka olla varustuskindel. Vaatamata sellele, et enamuse ajast ja  energiast suudab tulevikus tagada tuule- ja päikeseenergia, on selge, et  tuulevaiksetel  öödel on vaja teistsugust lahendust. Nähtavas tulevikus on selleks lahenduseks salvestus ja juhitavad elektrijaamad. Salvestus suudab seni veel katta vaid loetud tunnid tuule- ja päikesevaestest perioodidest, seega jääb arvestatav roll ka nn kütust kasutavatele tootmisvõimsusele. Kliimaneutraalsuse tagamiseks peaksid sellised tootmisvõimsused kasutama näiteks biomassi, biogaasi, rohelist vesinikku või tuumakütust. Kuna sellised tootmisvõimsused saavad suure taastuvenergia osakaaluga süsteemis tõenäoliselt vähe töötunde, ütleb majandusloogika, et selline võimsus peaks olema madala investeeringukuluga, isegi kui see tähendab mõnevõrra suuremaid tootmiskulusid. 

 

Energiajulgeoleku tagamiseks on vaja uusi juhitavaid võimsusi 

Energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamise vajadusest lähtub ka Eleringi poolt välja kuulutatud sagedusreservide pikaajaline hange, mille eesmärgiks on 2030 perspektiivis tuua juurde sagedusreserve pakkuvat tootmisvõimsust. Täna on selliseid tootmisvõimsusi piisavalt, kuid elektritarbimise suurenedes, ilmast sõltuva tootmise kasvades ja vanade juhitavate tootmisvõimsuste sulgemisel on vaja täiendavat juhitavat tootmisvõimsust. Sellist tootmisvõimsust, mis suudaks kiiresti reageerida elektrisüsteemi ootamatustele - näiteks tootmise ja võrgu avariidele – ning asendada puudujääki piisavalt kaua aeglasemate elektrijaamade käivitumiseni. 

Eleringi analüüsid näitavad, et 2030 perspektiivis on Eesti varustuskindluse tagamiseks vajalik ca 1200 MW juhitavaid tootmisvõimsuseid. Sellest jämedalt 700 MW on juba olemasolevad võimsused ja välja kuulutatud hange annab oma panuse vajaliku tootmisvõimsuse saavutamiseks.   

Eelnev võib tekitada arvamuse, et selliselt saame endale väga kuluka elektrisüsteemi. Tuhanded megavatid tuule- ja päikesevõimsuseid, mille kompenseerimiseks tuleb hoida veel lisaks 1200 MW juhitavaid tootmisvõimsuseid. Siiski on just selline kombinatsioon erinevatest alternatiividest soodsaim - suur ühine Euroopa elektrisüsteem taastuvelektri hajutatud tootmiseks ja välisühendused selle Eestisse toimetamiseks, salvestuslahendused ning madala investeeringukuluga tootmisvõimsused tuulevaikseteks öödeks. 

 

Kogukulu tarbijatele ei kasva, küll aga muutuvad elektriarve komponendid 

Tulevikku prognoosida on keeruline, kuid tänase teadmise kohaselt elektri kogukulud tulevikuperspektiivis tarbijale tõenäoliselt ei kasva, samas on seoses suurte üleminekutega energeetikasektoris muutumises arve komponendid ja nende osakaalud. Elektri börsihinnale prognoositakse langust seoses taastuvenergia osakaalu kasvuga, kuid lisandumas on reservide hankimise ja taastuvenergia kasvuga seoses võrgu ettearendamise kulu, mis praegu arvel veel ei kajastu. 

Energiajulgeolek on Eestile väga oluline strateegiline eesmärk. Oleme juba üle 30 aasta osa Lääne-Euroopast ja on igati loogiline, et ka elektrisüsteem on osa Mandri-Euroopa sagedusalast. Energia iseseisvus ei ole ühiskonnale ja tarbijatele tasuta, kuid see on investeering tulevikku, mis on meie turvalisuse ja majanduse konkurentsivõime seisukohast võtmetähtsusega.   

Arvamusartikkel Maalehes 27.07.2023

Elering töötab Eesti Euroopa elektrivõrku ühendamise nimel partneritega kokkulepitud ajagraafikus. Esikohal on Eesti energiajulgeolek, mida ohustavaid lisariske vabatahtlikult võtta ei soovita. Kriisiks oleme aga valmis, kirjutab Eleringi juht Kalle Kilk.

Alustuseks on oluline rõhutada: Eesti ei osta Venemaalt elektrit ja nii on see olnud viimased 15 aastat. Eelmisest aastast lõpetas Eesti Venemaale ka süsteemi stabiilsuse tagamise tasu maksmise. Küll aga on kõik Balti riigid endiselt Venemaa süsteemiga ühenduses. Just sellest süsteemist lahkulöömise nimel tööd käivadki. Suur elektrisüsteem aitab hoida Baltimaadel oma elektrivõrgu sagedust ehk tagab, et ühelgi ajahetkel ei tekiks kusagil elektrivõrgus olukord, kus pole piisavalt elektrit ja tuled kustuvad. Baltimaade turg üksi on selleks liiga väike: pikemaajaliselt eraldi jäädes ei suuda me mõistlike kuludega elektri tootmise ja tarbimise tasakaalu ja sagedust hoida. Seetõttu ehitataksegi Balti riikides vajalikke ühendusi, et liituda 2025. aastal Mandri-Euroopa sagedusalaga.

Oleme öelnud välja, et kui Venemaa peaks Eesti oma võrgust enne seda ise lahti ühendama, saame hakkama. Ja saamegi - kriisiplaanid on ammu valmis, olukorrad läbi mängitud. Aga vabatahtlikult me sellist lisariski Eesti energiajulgeolekule võtta ei soovi. Miks? Praegu tagab Eesti eletkrivõrgu stabiilsust viis välisühendust: kolm Venemaaga ja kaks Lätiga. Vene võrgust eraldamise järel jääks praegusel hetkel alles vaid kaks. Ja seda on pikemaajaliseks turvaliseks toimimiseks vähemalt ühe võrra liiga vähe. Kui näiteks üks nendest ühendustest peaks olema hoolduses ja teisega samal ajal midagi juhtub, võib tekkida vajadus üle Eesti elektritarbijaid vaheldumisi võrgust välja lülitada. Eriti halbade asjaolude kokkusattumisel võivad kõik tuled kustuda kogu Eestis. Ka Baltimaade elektri võimsust, stabiilsust ja hinda analüüsivad uuringud kinnitavad, et varasema Venemaa süsteemist eraldumise korral on kõige suuremad riskid just Eestil. Seetõttu tegutseme kokkulepitud kava järgi: 2025. aastal valmib kolmas ühendus Lätiga, mis maandab eelpool kirjeldatud riske. Tulevaks suveks valmivad Eestis kõik kolm elektri sageduse hoidmiseks vajalikku sünkroonkompensaatorit ja 2024. aasta lõpuks ka elektrivõrgu olukorra jälgimiseks ja juhtimiseks vajalikud uued tipptasemel IT-süsteemid.

Miks siis Venemaa pole piltlikult öeldes meid ise stepslist välja tõmmanud? Õiget vastust on raske teada, kuid eks neilgi on tegelikult praeguse olukorra säilitamisest teatud määral kasu. Toon sellise näite. 50 inimest sõidab tihedasti kokkupressitult ühes bussis. Kui buss äkitselt pidurdab, ei kuku neist keegi pikali, sest igaüks aitab teisi püsti hoida. Üks inimene aitab puhtalt oma olemasoluga selles bussis ülejäänud 49 paigal hoida, nii nagu need 49 aitavad seda üht. Suure elektrisüsteemiga on umbes samuti - kuigi Eesti on väga pisike osa sellest, aitab ta oma olemasoluga võrgus stabiilsust hoida. Nii nagu meie töötame selle nimel, et vahetada vana Vene buss Lääne bussi vastu välja, tehakse ka idanaabri juures ettevalmistusi, et Baltimaade lahkudes süsteem kokku ei kukuks. Eelkõige pean siin silmas Kaliningradi regiooni, mis jääb Baltimaade eraldumise järel suurest Venemaa energiasüsteemist isoleerituks.

Elektrisüsteemide ehitamine on aga üpris keeruline, ajamahukas ja kallis ettevõtmine, mis vajab põhjalikku planeerimist. Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Euroopa Komisjon vaatasid 2019. aastal ühiselt olukorrale otsa ja leppisid kokku tehniliste tööde ajakavas. Projekti ulatust ja teostamiseks vajalikke töid analüüsides seati tähtajaks 2025. aasta lõpp, mis oli juba toona märkimisväärseid väljakutseid pakkuv tempo. Euroopa Liit peab Balti energiajulgeoleku projekti niivõrd oluliseks, et rahastab seda 75% protsendi ulatuses. See on enneolematult suur toetusmäär, tänu millele ei pea süsteemi ehitamise kulusid kinni maksma meie elektritarbijad.

Hoolimata COVIDi kriisist, tarneraskustest ja sõja puhkemisest, on Eesti püsinud kõigi töödega kokkulepitud graafikus. Uuendatud on üks elektriühendus Lätiga ja Püssi alajaamas on paigas esimene kolmest sünkroonkompensaatorist ehk seadeldisest, mis aitab elektrivõrgus stabiilsust hoida. Tööd teise Läti ühenduse kallal käivad - selle algne valmimistähtaeg oli 2025. aasta lõpp. Arvestades drastiliselt muutunud julgeolekuolukorda möödunud aastal, leidsime koos ehitajaga lahenduse, kuidas täiendavalt ligikaudu 10 miljoni euro investeerimisel on võimalik tõsta liini valmimise tähtaeg varasemaks ehk 2025. aasta algusesse. Füüsiliselt pole enam kiiremini võimalik Eesti energiajulgeoleku jaoks vajalikku taristut ehitada.

Kui tuua eraldumine Venemaast varasemaks, tähendaks see Eesti tarbijale ka märkimisväärset lisakulu. Praegu on kõigi vajalike tööde hinnaks Eestis 350 miljonit eurot, millest suurema osa katab Euroopa Liit. Kui eraldumine toimuks 2024. aasta alguses, siis pole vajalikud süsteemid veel valmis. See tähendab, et Eesti peaks oma elektrivõrgu sageduse tagamiseks hakkama hoidma igaks juhuks „poole võimsusega“ töös praktiliselt kõiki siinmail olemasolevaid elektrijaamu, nii uusi ja efektiivseid, kui ka vanu ja loodust saastavaid. Selline jaamade tühikäigul töös hoidmine on väga kulukas - sadu miljoneid eurosid aastas. Seesuguste kulude katmist pole Euroopa Liit aga ette näinud. Võrgutasuna lisanduks need Eesti elektritarbija arvele. Ühele keskmisel korterile tähendaks see ühes kuus umbes 6 eurot lisakulu ja eramajale umbes 23 eurot kuus. Elektrikatkestuste ohtu varasema Venemaast eraldumise korral päris miinimumini viia ei õnnestuks, sest tarvilikud süsteemid alles valmivad.

Kokkuvõtteks kinnitan, et Elering pingutab Eesti Euroopa elektrivõrku liitmise nimel maksimaalselt ja enam kiiremini selleks vajalikke töid teha ei ole võimalik. Tehnilise nõuandjana langeb meie hinnang kokku uuringutega. Soovitame vabatahtlikult Eestile lisariske mitte võtta ja tegutseda partneritega kokkulepitud plaani järgi. Teatud tingimustel on võimalik eraldumist kiirendada 2025. aasta algusesse, kuid mitte rohkem. Kui Venemaa peaks praegu Eesti oma võrgust välja lülitama, on olukord keeruline, aga me tuleme toime. Siiski arvan, et praegu on suurem tõenäosus, et elekter kaob tormi kui meie idanaabri tegevuse tõttu. Igal juhul võiks kõigil meil olla elektri kadumisel mingisugune võimalus hakkama saada, kuni vooluühendus taastatakse.

 

Balti riikide elektrisüsteemide Mandri-Euroopa sagedusalaga sünkroniseerimiseks vajalikud taristutööd:

 

 

 

Intervjuu Postimehes 7.07.2023

Missugune on praegu kolme Balti riigi elektrivõrgu koostöö?

Igapäevases juhtimises – missugused liinid töötavad, kui palju on ülekandevõimsusi – on riikidevaheline koostöö tihe, aga strateegilistest eesmärkidest on arusaam erinev. Näiteks sellest, kui kiiresti tahame Balti elektrivõrgud Mandri-Euroopaga sünkroniseerida.

Kui suured on erimeelsused elektrivõrgu desünkroniseerimises Venemaast?

Meie arusaam on, et kui Venemaa peaks juhuslikult tahtma meid ootamatult elektrivõrgust välja lülitada, siis sellega saame hakkama. Nüüd on küsimus, et kas me ise tahame end lülitada lahti Venemaa küljest? Arvame, et praegu ise välja lülitamine pole mõistlik, sest elektrisüsteemi juhtimine läheb kallimaks ja kasvavad elektrisüsteemi toimimise riskid. Me pole jõudnud kõiki asju valmis ehitada, mida oleme tahtnud, et elektrivõrk oleks sõltumatu Venemaast. Meil ei ole mõtet end panna uude riskiolukorda, sest elektrisüsteem ei pruugi olla piisavalt tugev, et halbade juhuste kokkulangemisel hakkama saada. Venemaaga koos toimetamise risk on praegu piisavalt väike.

Leedukad hindavad olukorda jällegi vastupidi, sest nende jaoks on plaanitust varasemast desünkroniseerimisest saadav kasu mitte tehniline, vaid imagoloogiline. Nii oskan seda kõige selgemini nimetada. Leedu üritab poliitilist väärtust panna kaalukausile meie tehnilise olukorrahinnangu vastu. Mõnes mõttes ei saagi öelda, kumb on olulisem, kumb kaalub rohkem.

Aastane kulu võib olla sadades miljonites eurodes, kui tahame end kiiresti desünkroniseerida, sest turul meil lahendusi ei ole.

Kui kaua oleks tehniliselt mõistlik olla Venemaaga ühendatud?

Selle hetkeni, kui on valmis ehitatud sünkroonkompensaatorid ja liinid Eesti ning Läti vahele. Meie eesmärk on saada Eesti-Läti piirile kolm elektriliini. Sellisel juhul ei saa juhtuda üheski olukorras, et oleksime lõunanaabrist eraldatud. Praegu ehitame üht, töös on kaks liini. Kui üks neist kahest on hoolduses ja teisega midagi juhtub, peaks Eesti töötama eraldiseisvana, kui oleme end Venemaast lahti ühendanud. See on meile väga riskantne. Tahame, et kolm liini oleks valmis ja töös.

Mida tähendab «väga riskantne»? Kas tuled kustuvad?

Kui mitu halba asja juhtuvad koos, on risk olemas [et tuled kustuvad]. Me ütleme isegi seda, et tõenäosust keegi hinnata ei suuda, et [black out`i] tõenäosus on 0,1 või 0,01 protsenti, aga miks me üldse tahame riski kasvatada?

Olles koos ühes suures elektrivõrgus, siis miks me tahame riski suurendada?

Millal kolmas Eesti-Läti elektriliin valmib?

Algne plaan oli valmis saada oktoobris 2025. Nüüd õnnestus töövõtjaga kokku leppida, et valmis on 2025. aasta alguseks. Me oleme kiirendanud ehitust 10 kuu võrra. 2025. aasta alguses tunneksime end tunduvalt kindlamini.

Esimene sünkroonkompensaator on valmis. Lihtsustatuna on see mitukümmend tonni kaaluv silinder.

Tema väärtus on kiire pöörlemine. Mitukümmend tonni pöörleb väga kiiresti, sest seda pidurdada või kiirendada on hästi keeruline, sest inerts on nii suur.

Eesti tahab elektrivõrgu stabiliseerimiseks ehitada kolm sellist. Millal viimane valmis saab?

Meie saame valmis 2024. aasta juulis.

Ja siis on jäänud juhtimissüsteem?

Just, Scada (Supervisory Control and Data Acquisition ehk järelevalve ja andmevahetuse) süsteem. Scada on dispetšerite silmad ja käed, mille kaudu saab infot kõikidest ala- ja elektrijaamadest, vajadusel saab selle süsteemi abil ka jaamu juhtida. Selle valmimise tähtaeg on samuti 2025. aasta algus.

Kui võtta kõik tööd kokku, siis kui palju Eesti kulutab elektrivõrgu lahtiühendamiseks Venemaast?

Umbes 300 miljonit eurot on Eesti osa. Tegelikult kokku Eesti, Läti ja Leedu ning terve hulk töid Poolas oli algselt planeeritud 1,6 miljardit.

Aga raud on praegu palju kallim?

Absoluutselt. 1,6 miljardist 700 miljonit pidi olema Leedu-Poola merekaabel Harmony Link. Kui korraldati hange, oli maksumus kaks korda suurem ning hange tühistati. Praegu on täiesti kindel, et Leedu-Poola merekaabel ei saa valmis 2026. aasta alguseks.

Balti riigid ei saa sellisel juhul ju Poola elektrivõrguga liituda?

Liituda saame, aga nagu ikka elus, midagi ka kaotame. Merekaabel pidi olema elektrikaubanduseks, aga täitma 100 MW võimsusega ka reservi ülesandeid. Praegu on maismaal Leedu-Poola ühendus võimsusega 500 MW, kui selle ehitame vaheldusvoolule, siis kaubandust selle kaudu toimuma ei hakkaks. Elektrit müüa Poola ja tagasi ei saaks. Et me elektriturule sünkroniseerimisega vastu hambaid ei lööks, pidigi olema merekaabel Harmony Link. Kui see viibib, siis elektriturg ei saa nii hästi toimida.

Järelikult tehniliselt ei ole Balti riigid ka aastaks 2026 valmis Venemaa võrgust lahkuma?

Tehniliselt oleme valmis, kuid koos kaubanduslike piirangutega.

Kui tõsine on praegu poliitiline vastasseis Leeduga desünkroniseerimise pärast?

Me näeme seda diametraalselt erinevalt. Eesti ja ka Läti jaoks ei ole küsimus poliitiline. Me saame aru, et pikas plaanis me ei taha Venemaaga koostööd teha, sest see on halb. Tahame Poola kaudu teha koostööd ülejäänud Euroopaga. Aga pragmaatiliselt tahame teha seda meie jaoks mõistlikus tempos.

Kas see on siis nagu Saksamaa suhtumine Vene gaasi?

Sakslastel oli majanduslik loogika, sest nad võitsid Vene gaasist. Meil praegu majanduslikku loogikat ei ole, sest elektrivõrgu tasakaalustamise teenuse ostu lõpetasime mullu suvel. Venemaa pakub meile süsteemi stabiilsuse teenust ilma, et me selle eest maksaks. Kui me Vene elektrivõrgust lahkume, kaasnevad sellega kulud.

Mis tuleb lõpuks tarbijal kinni maksta?

Just täpselt, ja meie meelest ei oleks seda vaja teha praegu, vaid pigem 2025. aasta lõpul. Eestisse, Lätti ja Leetu peavad tekkima reserviteenused, natuke saame seda osta ka Soomest ja Poolast. Vene võrgust lahkudes peab keegi suutma pakkuda kiiret asendust reguleerimisteenusele, meie elektrijaamad peavad ehitama võimekuse, et seda pakkuda. Elering peab pakkuma reservidega kauplemise platvormi.

Venemaal antakse praegu korraldus Volga hüdrojaamade kaskaadile, et panna juurde või võtta maha tootmist ning see hoiab tasakaalus ka meid. Euroopa süsteemis peab iga riik suutma elektrivõrgu sageduse ise tagada.

Leedu üritab poliitilist väärtust kaalukausile panna meie tehnilise olukorra­hinnangu vastu.

Mis on hinnalipik, kui Balti riikidel tuleb Volga hüdrojaamu asendama hakata elektri sageduse hoidmisel?

Aastane kulu võib olla sadades miljonites eurodes, kui tahame end kiiresti desünkroniseerida, sest turul meil lahendusi ei ole. Mis on asendus? Saame panna Narva jaamas mitu katelt väikesel koormusel tööle. Narva jaamade töötavad plokid ongi võimelised end kiiresti üles või alla koormama. Kui võrgus juhtub mingisugune sagedushälve, saab Narvas võimsust juurde keerata. Narva jaamade valmisolekus hoidmine ja töös hoidmine on üpris kallis. Seda üritame ära hoida, sest tegelikult peaks tekkima normaalne süsteemiteenuste turg, kus teenust pakuvad kõige efektiivsemad tootmisseadmed.

Kuna määramatust on palju, siis meie usume hägusamat, leedukad heledamat stsenaariumi. Tõde võib olla kusagil kahe vahel. Desünkroniseerimise stsenaariumite maksumuse vahe on mõnisada miljonit eurot kõigi kolme Balti riigi peale.

Kui ma õigesti aru saan, siis Leedu seim otsustas juunis, et desünkroniseerida tuleb järgmise aasta esimesel poolel?

Leedu on otsustanud tekitada endale võimekuse lahkuda Vene elektrivõrgust, see ei tähenda otsust seda teha. Desünkroniseerimise kokkulepe pidigi tulema sel suvel, enne seda pidime hindama, mida varasem desünkroniseerimine tehniliselt ja rahaliselt tähendab. Lätlased vedasid kulude hindamise töörühma, meie tegime varustuskindluse ja leedukad elektrivõrgu stabiilsuse analüüsi. Eelmisel nädalal saime esialgse hinnangu, et varasem lahkumine tähendab aastas kulusid mõnisada miljonit eurot. Võib juhtuda, et see läheb vähem maksma, aga võib minna ka kallimaks.

Mina saan aru, et leedukad tahaks, et hiljemalt aasta pärast on juhtmed Venemaaga läbi lõigatud?

Mina saan ka aru, et nad tahavad 2024. aasta algust. Praegu on meil Venemaa ja Valgevene elektrisüsteemiga leping, mis igal aastal veebruaris pikeneb automaatselt aastaks, kui pole kuus kuud ette teatatud, et astume lepingust välja. Loogiline hetk oleks 2024. aasta veebruar, mil võiks desünkroniseerida elektrivõrgud, kui sellest teatada Venemaale selle aasta augustis.

Kui närvis te praegu Leedu plaanide pärast olete?

Ma ei ole väga närvis. Meie hinnangul on see mõttetu risk, mida ei peaks võtma, aga erakorraliseks elektrivõrkude lahutamiseks oleme niikuinii valmis.