Särtsuga mesi

Kas elektriliinide läheduses elavad mesilased on sama terved ja töökad kui nende liigikaaslased mujal? Kas elektriliinid mõjutavad loodust rohkem, kui me arvame? Või on mõni meie hirm hoopis müüt? Otsustasime asja uurida. Nii sündis „Särtsuga mesi“ – teadust, kohalikku kogukonda ja nutikat kommunikatsiooni ühendav projekt, mis aitab keerulistele küsimustele vastuseid leida ning suurte taristuprojektide kavandamisel üksteist paremini mõista.

Mesilased teaduse teenistuses

2026. aasta mais algas teaduslik uuring, mille eesmärk oli selgitada välja, kas elektriliinide lähedus mõjutab mesilasperede tervist ja heaolu. Noor teadlane Camilla Kastein ja mesinik Toivo Rüütmann asusid asja uurima.

Toivo Rüütmann, Aruküla kohalik mesinik:

“Elan elektriliinide all üle 20 aasta ja tegelen oma mee tootmisega ning soovin, et ka teised Eesti inimesed ei kardaks uuendusi, mis meie kõigi elu paremaks teevad"

Uuringus võrreldi elektriliinide läheduses ja neist eemal paiknevaid mesilasperesid. Kasutati referentstarusid, mõõtmisi ja andmeanalüüsi, et hinnata võimalikke erinevusi.

Mida tulemused näitasid?

Uuringus ei tuvastatud elektriliinide negatiivset mõju mesilastele. Mõned tulemused viitasid koguni võimalikule mõõdukale positiivsele mõjule.

See ei tähenda, et kõik küsimused oleksid lõplikult vastatud. Küll aga näitab uuring, kui oluline on kontrollida levinud eeldusi tegelike mõõtmiste abil.

Kuidas uuring käis

Algus: uuring käivitati 2026. aasta mais.

Võrdlus: jälgisime elektriliinide läheduses ja neist eemal elavaid mesilasperesid.

Referentstarud: liinidest eemal asuvad tarud olid võrdlusgrupp.

Mõõtmised: koguti andmeid mesilasperede tervise ja heaolu kohta.

Andmeanalüüs: tulemusi analüüsiti ja need vormistati teadusdokumendiks.

Uuringu tulemusi plaanitakse tutvustada ka teaduskanalis. Seni saad sellega tutvuda siin.

Kui teadusest saab mesi

Teadusuuringud annavad olulist teadmist, kuid uuringute tulemused ei jõua alati inimesteni lihtsalt ja meeldejäävalt. Seepärast otsustas Elering tutvustada uuringut tavapärasest veidi teistsugusel viisil.

Elering soetas kohalikult mesinikult elektriliinide läheduses toodetud mett. Nii sündis „Särtsuga mesi“ – päris mesi, päris mesilastelt ja päris elektriliinide lähedusest.

Meepurgist sai viis, kuidas tuua teadusuuring inimestele lähemale ning rääkida keerulisest teemast lihtsalt ja arusaadavalt.

Kohalik eksperiment, suurem tähendus

Suurte taristuprojektide kavandamisel kasutatakse sageli rahvusvahelisi uuringuid ja mujal kogutud andmeid. Need on väärtuslikud, kuid ei pruugi alati vastata kohalike inimeste väga konkreetsetele küsimustele.

„Särtsuga mee“ eripära seisneb selles, et idee viidi ellu Eestis koostöös kohaliku mesiniku ja kogukonnaga. Uuring ei sündinud kauges laboris ega kommunikatsioonikampaania tarbeks. See kasvas välja päris inimeste päris küsimustest.

Meie eesmärk ei ole inimesi lihtsalt veenda, vaid luua võimalus koos küsimusi esitada, vastuseid otsida ja teadmistel põhinevaid otsuseid teha. Just selline lähenemine aitab tugevdada usaldust, vähendada vastasseise ja kujundada paremat kaasamiskultuuri.

Mis saab edasi?

„Särtsuga mesi“ ei lõpe uuringu ega meepurgi valmimisega.

Projekt jätkub kogukonnaaruteludes ja sotsiaalmeedias, kus inimesed saavad tutvuda uuringu tulemuste, kohaliku mesiniku kogemuse ja projekti sünnilooga. Kaalumisel on ka sarnaste uuringute laiendamine teistesse kogukondadesse.

Suured muutused vajavad enamat kui tehnilisi lahendusi. Need vajavad usaldust, koostööd ja ühist arusaamist.